Qigong’i filosoofia ja alusteooriad on sügavad, keerulised ja hämarad. Alles pikaaegse praktiseerimise järel on võimalik hakata tasapisi mõistma, mida peetakse silmas näiteks kehas qi setitamise või Vee ja Tule energia ühendamise all. Seetõttu räägin ma hoopis sellest, mida me treeningutes konkreetselt teeme!

Peamiselt me muudkui kordame ja lihvime liikumise füüsilist täpsust! Nõnda on võimalik luua ning kehamällu talletada tugev alusstruktuur. Alles siis, kui anum on kindel ja tugev, saab hakata tegelema sellega, mida ja kuidas selles anumas hoitakse.

Kui on omandatud täpne liikumisjoonis, nö kindel valuvorm, mida suudame hoolimata asjaoludest alati kehamälu toel sisse võtta, on võimalik hakata valmistama nö rätsepaülikonda. Ennekõike tähendab see harjutuste modifitseerimist vastavalt isiklikule konstitutsioonile ja tervislikule seisundile. Mõnel inimesel on kael kange või õlad pinges, teisel on vigastuse tõttu põlves või pahkluus traumajärgne stagnatsioon, mis takistab jäseme vaba liigutamist. Et jäikus, valu ja pinge leeveneksid, tuleb õppida neid piirkondi vastavalt vajadusele kas lõdvestama või pingutama. Vaid väike muudatus asendis – tuues näiteks raskuse jalatalla välisküljelt jalapäka keskele või sirutades sõrmi veidi kõrgemale üles ühtlasi muutes käe kaldenurka – ja harjutus muutubki inimese jaoks tõhusaks. Ise harjutusi tehes jälgime ja analüüsime ka alati teisi praktiseerijaid, et oskaksime erinevaid probleeme ära tunda ja neid vajadusel korrigeerida.  

Sugugi mitte alati ei tee me harjutusi aeglaselt.  Qigong’i harjutusi võib vastavalt vajadusele tehe pehmelt või siis hoopis kiirelt, jõuliselt ja tugevalt ehk olemuselt yang’ilt. Kõik sõltub sellest, mis tüüpi liikumist ja energiat on vaja stimuleerida.

Harjutuste energeetiline mõju ilmneb tasapisi. Oluline pole mitte ainult füüsiline kergus ja täpsus, vaid ka meele õige suunatus. Kuna meele energia on väga kerge ja muutub kiiresti – selle tunnistuseks vaadake või seda, kui ruttu võivad meeleolud vahelduda ja kui “harali” võivad meie mõtted olla – siis on eriti oluline õige püüdlus ja keskendatus. Kui algajate puhul on pigem loomulik, et meel on erutunud ja hajevil, siis pikema praktiseerimise järel muutub meel juba esimeste harjutuste ajal rahulikuks. Oma loomult on qigong meditatiivne praktika, kus füüsiline liikumine, meele suunatus ja hingamine moodustavad ühtse terviku. Meel, hingamine ja liikumine sulanduvad üheks.  

Mitmed jalgadele mõeldud harjutused on tasakaalu treenimiseks ning oma tasakaalukeskuse (alumise dantien’i) tundma ja kasutama õppimiseks. Teeme ka praktilisi harjutusi (kaitse ja rünnak), et tugevdada selga ja keha lateraalset piirkonda (välimist ehk yang-liini ja energiat). Paarisharjutused aitavad õppida tunnetama ja praktiseerima turvalist vahemaad. Lisaks kuulub komplekti veel spetsiaalne meditatsioon (metallimeditatsioon), mis tugevdab keha välispinda (immuunsust ehk wei qi’d) ja suurendab keha vastupidavust.

Õpime oma sisemise energia ning keha mediaalse piirkonna (kõhu ning käte ja jalgade sisekülgede ehk yin-meridiaanide piirkond) tõhusamat kasutamist. See osa meie kehast on väga õrn ja haavatav. Vigastused nendes piirkondades on sageli raskema tagajärjega kui selja ja väliskülgede puhul. Samas oskame me neid piirkondi vähe või mitte üldse kasutada ja kaitsta.  

Meditsiinilise qigong’i puhul on olulisteks märksõnadeks struktuur, keha õige joondamine ja sümmeetria (mõlemat poolt kas pingutatakse või lõdvestatakse sümmeetriliselt). Eesmärgiks on kujundada turvalised harjumused, mis aitavad parandada üldist elukvaliteeti ning õpetavad adekvaatselt reageerima erinevates situatsioonides: et ka ootamatuste ja õnnetuste puhul oskaks keha automaatselt käituda ennast säästvalt ja kindlalt. Qigong õpetab tähele panema ja hindama hingamist kui teejuhti – kuidas meie hingamine kiireneb või aeglustub erinavate ärritajate puhul ning kuidas oma hingamise abil meel ja keha taas kokku koguda ja korrastada.

Üks pilt 2016. aasta kevadest Nõmmel