PAASTU PUHASTAVAST MÕJUST ehk KUIDAS MA TEGIN KOLMEPÄEVASE VEEPAASTU KOOS MEEDIAST LOOBUMISEGA

Nagu vast enamik meist, tegin ka mina eriolukorra alguses põhjalikke sisseoste. Nii ladustusid mu kappidesse ka sellised asjad, mida seal tavaliselt ei ole nagu leib ja sai, võileivapealne, makaronid, purgisupid, kohv, vein jms. Mis kõige hullem, sinna imbusid ka maiustused – küpsised, sügavkülmutatud saiakesed, erinevate kookide valmistamiseks vajaminevad ained jms. Vaid komm ja šokolaad jäid minust poodi.

Alguses oli kõik ilus. Kuni ühel hetkel teise karantiininädala keskel avastasin, et käin pidevalt külmkapi kallal ja näksin midagi või teen ka kella kaheksa-üheksa paiku õhtul süüa, kuigi olen juba aastaid viimase söögikorra ajastanud kella kuueks. Vähe sellest, peale iga einet pistsin miskit magusat põske. Vahel küpsetasin midagi, aga enamasti pugisin lihtsalt küpsiseid. Ühel õhtul pistsin peale hilisõhtust söömaaega pintslisse terve hunniku küpsiseid ja järgmisel hommikul otsustasin oma tavapärasest pudrust loobuda, sest ainus, mida ma tahtsin, olid… küpsised-küpsised-küpsised.

Aga stopp! Selles seisus olen ma ju juba varem korduvalt olnud, lõi peas põlema väike pirn. See on puhas suhkrusõltuvus, mis on tabanud mind mitmeid kordi. Kõigepealt juhtus see 10 aastat tagasi, kui loobusin suitsetamisest ja hakkasin suitse asendama lehmakommide, šokolaadi, kondenspiima ja šerbetiga. Lõpuks ei olnud miski piisavalt magus, piisavalt mõnu pakkuv!

Mäletan, et esimene neljakuune suhkrust võõrutamise periood ajas mu peast päris soojaks. Tujutsesin, kannatasin keskendumisraskuste käes, langesin latergiasse. Mõnel õhtul nutsin end magama tasakesi korrutades nagu mantrat: SUHKUR ON TEGELIKULT HEA! SUHKRUT ON INIMESEL VAJA!

Peale seda esimest pingutust sai mulle harjumuseks lubada endale iga nädal üks magusapäev. Tavaliselt jalutasin mõnda kohvikusse, tellisin koogi ja kohvi, mida ma samuti igapäevaselt ei tarbi ja juubeldasin seesmiselt nagu laps, kes on saanud kuumal suvepäeval rannas oma igatsetud jäätise! Suhkur on tegelikult hea, kui teda mõõdukalt tarbida! :)

Seekord, karantiini teise nädala keskel, kui mu süsteem enam midagi muud peale küpsiste ei tahtnud omastada, võtsin otsustavalt sisse kurja lapsevanema rolli ja keelasin ära kõik söögid. “Kui soolast ära ei söö, siis … “ Teate küll!

Sellest kasvas välja kolmepäevane turgutav veepaast. Kevad on nii kui nii kõige parem aeg paastu pidada. Pealegi on praegu selleks suurepärane võimalus, enamusel meist on aega. Ja kuna ka mu aju oli tüdinud kogu sellest viiruse ümber tiirlevast infotulvast, siis otsustasin loobuda ka meediast. Mõeldud, tehtud!

Paastumine muidugi nii lihtne pole, aga siinkohal ei taha ma süveneda detailselt paastu pidamise üliolulistesse nüanssidesse. Kes pole kunagi varem pikemat veepaastu teinud, siis tasub end kindlasti vajamineva teabega kurssi viia. Paastu minekuks tuleb teha supi või smuuti päev(ad), mina muidugi valisin puuviljasuhrurikkad smuutid! Seejärel tuleb päev enne paastu võtta lahtistavat glaubrisoola, hea oleks teha ka järgmisel hommikul klistiiri jne. Paastu ajal on soovitav viibida palju värskes õhus, liikuda, et organism saaks korralikult hapnikku. Tuleb liikuda ja liigutada, et piimhape lihastesse ei koguneks ja mürgid keha kangeks ei teeks. Sõltuvalt keha olukorrast võib paast olla kerge, eriti neil, kes on tervislikkude eluviisidega, või väga raske neil, kes kostitavad oma keha tubaka, kohvi, alkoholi, rämpstoidu või mõnuainetega. Vaimselt sama lugu, paast võib olla kerge ja põnev tahtejõu proovilepanek või masendav ja väsitav katsumus.

Minu õnneks olin enne seekordset suhkrusööstu harrastanud tervislikke eluviise. Siiski oli teine paastupäev väga väsitav. Venitasin õue minekuga kaua. Lõpuks sain üliaeglaselt end riidesse ja põhimõtteliselt lohistasin end mööda Soo tänavat Kalamaja pargi poole. Silme ees keerlesid mu lemmiksöökide pildid – aurav misosupp, tatrapliinid kalamarjaga, jaapani seene-vetikasalat, tai roheline karri, aurutatud roheline köögivili ja muidugi Ristikheina kohviku pistaatsia-granadilli kook. Ja järsku ma tajusin, et ei suuda enam! Miks ma ennast niimoodi piiran ja piitsutan!? Kogu see praegune olukord on hullumeelsus! See ei saa tegelikult ju tõsi olla! Kogu see väsitav koroonakarantiin on tegelikult unenägu!

Ning siis meenus mulle mu äi Sven Imanuel, kes sattus Teises maailmasõjas vaid 16 aastaselt Tšehhi põrgusse, sealt edasi venelaste kätte vangi ja saadeti aastateks Siberisse laagrisse. Mulle tuli meelde, kuidas ta meenutas minekut Siberisse, seda nälja ja külmaga tembitud üksildast teekonda. Mäletan, kuidas ta teatava kummastava kergusega meenutas laagripäevi. Ja kui ma talt pärisin, kuidas suutis ta kõik need katsumused üle elada, nentis ta mõtlikult, et ellu jäid need, kes suutsid olukorda aktsepteerida. See ei tähendanud, et anti alla või ei tahetud paremat. See tähendas, et nenditi, praegu on nii! Praegu tuleb neis oludes hakkama saada! Kõik need, kes korrutasid, et see pole võimalik, see ei juhtu minuga, langesid esimestena.

Ja järsku hakkas mul häbi. Minu üksildane nälja ja külmaga tembitud teekond parki muutus farsiks. Missugusteks memmekateks me tänapäeval muutunud oleme, mõtlesin. Kaks päeva ilma söögita soojas toas ja juba on tunne, et maailma lõpp on lähedal. Kaks nädalat ei saa harrastada oma tavapärast elu ja kohe tundub, nagu oleks sind vangi pandud. Piinlikkustunne tegi sammu reipamaks ja kuigi mu sellepäevane jalutustiir jäi tunduvalt lühemaks kui tavaliselt, olin ma koju jõudes täis otsustavust ja meelekindlust. Tuleb hakata üles ehitama vaimset ja emotsionaalset immuunsust. Kõigil, kogu ühiskonnal.

Taoistlik meditsiin ütleb, et immuunsuse alus on elutahe. Kui olend tahab elada, siis ta on vastupidav ja leidlik. Kui ma mõtlen, kui suur osa lääne inimestest kannatab depressiooni all ja kui paljudel hoolimata küllusest ja kõikidest võimalustest puudub elutahe ja elulust, siis paistab selle immuunsusega olevat päris kehvasti. Budismis öeldakse, et tugeva immuunsuse alus on kaastunne ja selles osas, tundub mulle, on meie ühiskond eriti kreenis. Kaastunne, sõbralikkus ja koosmeel on nii mu armastatud Taimaa kui enamike Aasia kultuuride aluseks. Neis kultuurides teatakse, et kõik on kõigega seotud. Nagu ütles Arvo Pärt oma viimases intervjuus, on koroonaviirus meile valuliselt näidanud, et inimkond on üks terviklik organism. Me võime oma tervist ja immuunsust igaüks oma nurgas hoolega putitada või siis hoolimatult rikkuda, aga ühiskonnana see meid ei aita.

Ma loodan väga, et kasutame seda sunnitud seisakut kui mõttepuhkust, mille käigus läbi vaadata nii iseenda kui meie ühiskonna väärtushinnangud ja kitsaskohad. Aga pole mõtet liialt minevikku rippuma jääda, samuti mitte liiga hoogsaid ja muutumislubadusi täis tulevikuvisioone maalida, vaid teha kohe midagi uut - midagi paremat, midagi ilusamat, midagi kasulikumat kui varem. Muutused saavad alati alguse olevikust, praegusest hetkest. Just sellest hetkest, kui lõpetame tegemast midagi harjumuspäraselt. Võib kasvõi loobuda mõneks päevaks söömisest ja vaadata, kui teistsugusena paistab meile järsku maailm ja kui suurt rõõmu võivad pärast loobumist pakkuda ka kõige lihtsamad eluavaldused.