Qi-tants on idamaistest liikumispraktikatest – taijist ja qigong'ist tõukuv liikumisüsteem. See spontaanne ja improvisatsioonilise tantsustiil lähtub
teadvustatud liikumisest, mis järgib keha loomulikke joondusi ning keskkonna rütme ja mustreid. Qi-tants järgib sisemiste ja välimiste energiate voolamist. Oma loomult on Qi-tants teraapilise toimega, andes kehale ja vaimule uusi võimalusi tutvuda iseenda ja maailma pidevalt muutuva loomusega.
Kui me liigume, siis mis liigub?
Meie keha? Aga mis teda liigutab?
Lihased ja luustik?
Aga mis paneb liha ja luu liikuma?
Mõte? Tahe?
Hiina filosoofia pakub vastandpaari KEHA-VAIM asemel kolmikjaotuse, mille aluseks on Kolm Aaret ehk kolm kehaomast substantsi: JING (eluessents), QI (eluvägi, hingus, energia) ja SHEN (vaim).
Seega koosneb inimene justkui kolmest läbipõimunud osast, mis kattuvad ja läbistavad üksteist.
JING ehk essents on aluseks meie füüsilisele kehale.
Kogu universumit liikumapanev jõud QI moodustab inimeses keha energeetilise võrgustiku ehk kanalite süsteemi.
SHEN ehk vaim on meie teadvuse, mõtlemise, emotsioonide, mälu, loovuse, intellekti jms aluseks.
Kui me räägime liikumisest, siis see, mis kehalise ja vaimse ühtseks tervikuks seob ja liikuma paneb, on QI ehk hingus. Liikumine on keha, meelt ja hinge (hingust/hingamist) ühendav tegevus. Just seetõttu on ka hingamine idamaistes praktikates nõnda tähtsal kohal. Hingamine on vahend ja vahendaja. See on viis, kuidas me kõige lihtsamini qi liikumist oma kehas tajume ja ka mõjutada suudame.
Wen Zu ütles, kui “vaim võtab kontrolli, järgneb keha loomulikult ja see mõjub hästi kõigile Kolme Aardele. Aga kui keha näitab teed, siis lohiseb vaim järgi ja see kahjustab kõiki Kolme Aaret.”
Hiinas on tuntud ka selline ütlus: “Kuhu meel suundub, sinna liigub ka energia.”
Qi-tants baseerub sellistel idamaistel praktikatel nagu meditsiiniline qigong ja taiji.
See, mida ma kutsun Qi-tantsuks, on teadvustatud liikumine, mis järgib keha loomulikke joondusi.
Keha loomulikud joondused järgivad energia liikumisteid ja suundi.
Hiina meditsiini energeetilise anatoomia keskmeks on meridiaanide ehk energiakanalite süsteem. Selle kohaselt on inimkehas energia kulgemise rajad, millel on kindel suund ja mis ühendavad kogu keha tervikuks. Meridiaanid ühendavad organid keha väliskihiga, sisekeskkonna väliskeskkonnaga ja parema kehapoole vasaku kehapoolega. Meridiaanid on füsioloogiline võrgustik, mis transpordib qi’d ja infot kogu kehas laiali.
Energiakanalid voolavad mööda pead, kehatüve ja jäsemeid, läbistades nn suuri väravaid ehk meie liigeseid. Suured väravad peavad avanema ja sulguma pehmelt. See on põhjus, miks mainitud liikumissüsteemid panevad palju rõhku liikumise pehmusele, aeglusele, sujuvusele ja voolavusele.
Hiina meditsiini kohaselt on meie kehas veel hulgaliselt väiksemaid väravaid, mida kutsutakse ka akupunktuuri punktideks. Liikumisel on oluline teadvustada erinevaid ühendusi erinevate punktide vahel. Näiteks õla ja puusa punktid peaksid olema omavahel joondatud ja ühendatud ülevalt alla – sellele reeglile allub näiteks nõue: kuhu pöörab naba, sinna pöörab ka nina. Samuti on see ühendus seotud ümber telje liikumise põhimõttega.
Hiina kosmogoonia ja sellest tulenevalt ka meditsiini kohaselt liiguvad energiad universumis ringikujuliselt. Sellest lähtuvalt järgivad enamik taiji ja qigongi liikumisi ringjat loogikat. Ring on kõige täiuslikum liikumine, sest ühendab alguspunkti lõpp-punktiga.
Ringi puhul lõpp naaseb algusesse, mis iseloomustab taoistliku ja budistliku mõtlemise aluseks olevat pideva muutumise seadust ehk püsitust. Kõik asjad sünnivad, kasvavad ja surevad, kuid surm on vaid uue tsükli algus. Kõik on püsivas muutumises.
Hiina meditsiini järgi on terve ja korralikult arenenud keha korrektselt joondatud. “Hea anuma” ehk hästitoimiva keha kogu struktuur on tasakaalus: lülisammas on tugev, aga painduv; luud kinnituvad üksteise külge sobivate nurkade all; lihased ja kõõlused on paraja elastsusega; liigeste raadiused on optimaalsed; organid on õiges asendis ja toonuses. Selline struktuur järgib täpselt energiavõrgustiku struktuuri.
Kuna inimesi kimbutavad erinevad tervisehädad ja traumad, on selliseid hea struktuuri omanikke maailmas vähe. Taiji ja qigongi üheks eesmärgiks on mõista ja praktiseerida keha loomulikku joondamist. Mõlemad praktikad on väga rangelt reeglipõhised (erinevad vormid), nende omandamine on aega ja pühendumist nõudev tegevus ning oma meditatiivse olemuse tõttu ei sobitu nad hästi kaasaegse inimese kiiresse igapäevaellu.
Just sel põhjusel tegeleb Qi-tants neist praktikatest tulenevate liikumisviiside ja põhimõtete ellurakendamisega vähem reglementeeritud kombel ja vabamal viisil. Kindlate seeriate ja vormide asemel rakendatakse erinevaid põhimõtteid loovalt, improvisatsiooniliselt ja tantsuliselt.
Qi-tants alustab energia lihtsamatest tunnetamise viisidest nagu keharaskuse langemine jalataldadele, gravitatsiooni mõju kehale, keha sümmeetria, pinge ja rõhk jne. Liikumisel pühendudakse tähelepanu luude ja lihaste kõrval ka sidekoe ja fastsiate olemusele ja liikumisele.