Kõige mõnusam osa minu teekonnast on umbes kilomeetrine jalutuskäik mööda kaunist alleed, taamal paistmas Doi Suthepi mägi. Võtan endale alati aega see vahemaa rahulikus tempos läbida, et teretada iga tuttavat puud ja kohalikku vanatädi. Oma teekonnal möödun ühest riisipõllust ja pisikesest tiigikesest, mitmest tänavasöögikohast ja koerte lesimispaigast. Paremale jääb uusehitus, kus võin jälgida maja kerkimist. See on imeline, kuidas Taimaal bambuslatte ehituses mitte ainult tellingute tegemiseks ei kasutata, vaid ka tsemendi sisse raudlattide asemel tugivaiadeks valatakse.

Ja juba paistabki tuttav aed oma sinna igaveseks rippuma pandud vaibaga, veel tuleb mööduda ühest resort'ist, mille basseinis ma sageli ujumas käin, mõnusast võsastunud banaanisalust ja kohal ma olengi. Kui olen bambusest lükandaia krigisedes kõrvale tõmmanud, satun hämarasse aeda, kus lösutab madal ühekordne maja. Meie koolituskeskus ja Hiina meditsiini kliinik.  

Meil, see tähendab kümmekonnal õpilasel maailma eri paigust, on meditsiinilise qigongi treeningud kõigil nädalapäevadel. Alustame kell 9:30 kolmetunnise sessiooniga, millele järgneb kahetunnine lõunapaus, siis jätkame veel kolmetunnise treeninguga, mille sisse mahub ka üks lühem loeng. Neljapäeval, laupäeval ja pühapäeval on meil vaid hommikupoolikul treeningud.

Nõnda intensiivse päevakava järgi elades ei suudagi õhtuti muud, kui vastata paarile kirjale, veeta kohustuslik tunnike Facebookis ja kerida end mõnusalt magama. Tegelikult jätkub siiski aega ka lugemiseks, vanade sõpradega kohtumiseks, taimelehtedest mandalate lõikamiseks ja päeviku pidamiseks. Kuna ma pole suurem asi joonistaja, siis otsustasin seda veidi parandada ning kritseldan aeg-ajalt oma märkmikku pilte. Elu on siin tõeliselt mõnus, ilm soe ja inimesed sõbralikud. Sellest, mida ma siin täpsemalt õpin, kirjutan aga juba mõnes hilisemas postituses.